6. päev 21.01

Nädalavahetus andis kosutust.. viis järjestikkust praktikapäeva on emotsionaalselt üsna kurnav, seda enam, et selles, A I osakonnas, on inimestevahelist rõõmu vähe.. Olen seadnud endale eesmärgiks selle praktika käigus oma tunnete kohandamise, kõige muu füüsilisega saab hakkama.
Esmaspäev on saunapäev, seega väga kiire toimetamine. Sai taas voodipesusid vahetatud, klientide saunatamisega tegelesid hooldajad. Abistasin mähkmete vahetamisel ning lamaja voodipesu vahetamisel, usun, et järgmisel korral saaksin sellega ka iseseisvalt juba hakkama.
Väga suur rõõmon endiselt see, kui klient, kes varem ei ole üldse soovi näidanud suhtlemiseks, seda nüüd teeb. Iga väikene liigutus, mis nõuab pingutust lamajast insuldihaige poolt, on suur edusamm.

5. päev 18.01

Nädala lõpp paistab.. peab tunnistama, et väsimus on juba päris suur- iga päev 8-tunnised praktikapäevad on reedeks jätnud oma jälje..
Aga raamipesupäev ei anna asu puhata :)
Aitasime kaasa raamipesul, päris üksinda õnneks meid pesema ei saadetud, sest meie osakonnas (A I) on "raskeid" kleinte mitu ning igal neist oma spetsiifika, kuidas liigutada ja mida tähele panna. Minu jaoks väga oluline oli jälgida enesekaitsetehnikat, mis puudutab ESBL kliendiga tegelemist (voodipesu vahetus, voodi puhastus, raami puhastus), sest tunnen, et olen ärev seoses nakkushirmuga..aga tegelen oma hirmuga ja saan hakkama. Des-vahendit kulub vist küll paar korda rohkem meie ajal seal osakonnas :))
Mõistan, et need kliendid, kes on adekvaatsed, soovivad siiski, et nende intiimtoimingutega tegeleksid hooldajad, mitte praktikandid, seetõttu soovime, hoida nende privaatsust nii palju kui võimalik ning tegeleme pigem pea- ja seljapesuga.
Raamipesupäev oli midagi sellist, mida varem ei olnud näinud, aitasin nii palju, kui oskasin ning sain ja usun, et kõik sujus ning õnnestus kenasti.
Oi, kui magus on eesootav vaba nädalavahetus..

4. päev 17.01

Ja ka täna jätkus "piiksutamine", ootan huviga homset, et näha, kas meeskonna vahetus toob kaasa muutuse selles.
Jätkusida tavapärased tegevused- toidu laialijagamine, mis on veel siiski veidi segane, sest oleme seda teinud hooldajatega koos ning seepärast pole veel päris selge, kellele kaks leiba, kellele kaks saia ning kellele kolm kohvi :)). Klientide toitmine, abistamine.
Käisime Jaaguga taas füsioteraapias ja Jaak tegi tõelisi edusamme - sattudes jutuhoogu, ületas ta kõik rekordid jalgrattaväntamises ning varbseina najal püsti tõusmisel. Oli aru saada (seda kinnitas ka füsioterapeut), et meie juuresoleks oli talle suureks motivatsiooniks hästi sooritada, lausa nii hästi, et füsioterapeut pidi tema jalgrattasõidu katkestama. Eilse paari püstitõusu asemel tõusis Jaak täna vähemal 10!  Oli rõõm olla Jaagule abiks.
Jätkub töö minu enda emotsioonidega, päeva lõpuks on tunda ikka suurt väsimust. Mõistan, kui suur ja raske töö on hooldajatel..müts maha..

3. päev 16.01

Täna oli hooldajatel uus vahetus. Minu eesmärgiks oli aru saada uue meeskonna töökorraldusest, et enda tegevusi sobitada nende töörütmi. Huvitav oli jälgida, kuidas hooldekodu kliendid käituvad erinevalt vastavalt tööl olevale meeskonnale. Mulle tundub, et tänaste hooldajatega julgesid kliendid rohkem "piiksutada", st vajutada kutsunginuppu.
Toitsin insuldihaiget, kes ei liigu voodist ning suhtleb üksikute fraasidega. Hästi tore oli näha, kuidas eelnevatel päevadel passivne mees oli täna juba oluliselt suhtlemisaldis ning tegi suuri pingutusi minu palve peale liigutada oma sõrmi ning varbaid. Eriti suur üllatus oli, kui ta tõstis oma halvatud käe, et näidata oma soovi aknakardinat üles kerida..
Käsisime teise insuldihaige, Jaaguga, füsioteraapias. Muidu ratastooliga liikuv Jaak kõndis raamiga koridorisirge ja tagasi ning väntas jalgratast, kuigi väsisi üsna kiiresti. Varbseina najal tõusis paar korda püsti.
Kõige suuremaks väljakutseks nende päevade jooksul on olnud siiski enda emotsioonide paika sättimine, sest rõõmu selles osakonnas on üldiselt vähe.. hakkama aitab saada õnneks hea huumorisoone klapp oma kaaspraktikandiga.

2. päev 15.01

Palusin hommikul meie juhendajat, et ta viiks meid kurssi majas levivate potensiaalselt ohtlike bakteritega, mis on liblika märgiga sildistatud klientidel. Oleme infosulus, mis puudutab ohutus- ning enesekaitsevahendeid - sellekohane info on erinevatel praktikantidel erinev. Seda lubati homme teha.?!?!
Olles analüüsinud olukorda, millega paar nädalat hakkama tuleb saada, astusin päevale vastu veidi rahunenumana kui eelmisel õhtul. Saan aru, et hakkama tuleb saada meil igas olukorras, võtan seda aega hooldekodus kui enese proovilepanekut :).
Toitlustasime, mõõtsime vererõhku, vestlesime klientidega, oli rahulikum päev. Käisime omapäi ringi ka teistes osakondades.
Püüdsin vestlust arendada mõne kliendiga ning teada saada, milline on nende hooldekodusse sattumise lugu..

1.päev 14.01

Uudishimu, põnevus, ootus, tegutsemisvalmidus, aitamistahe.
Sellised märksõnad iseloomustasid minu hingeseisundit, kui astusin Tartu Hooldekodu uksest sisse.
Lootsime, et alustuseks tutvustatakse meile maja ja osakondi, viiakse kurssi olulisemate nõuete ning ka ohtudega (nagu hiljem selgus), kuid selle asemel komplekteeriti meid osakondadesse, anti kummikindad kätte ning saadeti tegudele.
Sattusime Margega kõige raskemate klientidega osakonda - A I, kus kõik mehed ning 97% neist liikumisvõimetud. Tundus, et väga oodatud me hooldajate poolt sinna ei olnud.. anti kenasti mõista, et neile meeldib teha asju segamatult ning rahulikult :)..
Meie esimeseks ülesandeks sai voodipesude vahetus, seejärel abistasime toitlustamisel, mõõtsime vererõhku.
Päeva lõpuks olin väga väsinud ning valdasid segased tunded seoses meie, kui praktikantide vajalikkusest antud osakonnas.